Heili Palm (Vaikma)

Õppisin rõivadisaini erialal moekunsti Euroakadeemia kujunduskunsti teaduskonnas ning omandasin bakalaureuse kraadi 2005. aastal. Kunstiga tegelemise pisiku sain aga juba varasest lapsepõlvest. Nimelt on meie peres läbi põlvkondade alati loomingulisi inimesi olnud. Minu vanaisa, Ilmar Palm, oli tuntud keraamik, kes töötas ka keraamika õppejõuna Kunstiinstituudis. Vanaema, Ella Palm, õppis samuti Kunstiinstituudis. Isa, Ülo Palm, on lõpetanud Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse erialal ning on kogu oma elu töötanud arhitektina. Moe- ja kostüümikunst hakkas mind paeluma samuti üsna varakult. Olin kuue aastane, kui ema viis mind iluuisutamise trenni ning sealt alates tegelesin iluuisutamisega tippspordi tasemel üle kümne aasta. Paralleelselt iluuisutamisega, viis tee mind rulliluuisutamiseni. Koos oma esimese uisutamistreeneri, Külli Tammikuga, alustasime Estis rulluisutamise kui spordiala viljelemist juba 1987. aastal. Paralleelselt sai viljeletud klassikalist-, modern-, jazz- ja karaktertantsu. Täiendasin ennast tantsualaselt Prantsusmaal, Itaalias ja Jaapanis.  Mõlema uisualaga ning tantsuga on alati kaasas käinud eriilmelised ning säravad võistlus- ja esinemiskostüümid. Alguses sai kostüüme tehtud teiste abiga, hiljem hakkasin ise kombineerima. 1995.aastal moodustasin rulliluuisu klubi „Rollett“ ning tegutsesin aastaid selle ala treener-koreograafina. Muidugi käisid sinna juurde kostüümid ja uisuetendused. 2006. aastal sai klubi ümber registreeritud nimele „Palm Projects“, mille all hakkasime koos oma venna Lembitu ja vennanaise Evega andma tantsutrenne ning tootma tantsuetendusi suurematele ja väiksematele lavadele. Minu roll oli taas etendusi lavastada, tegeleda tantsuseadega ning valmistada kostüüme. Nii sündis ka meie suurim projekt selles valdkonnas – jaapani teemaline tantsuetendus Ikikata (” Elutee”), kus osales 40 tantsijat ja täiskoosseisus tõime projekti Tallinna Linnahalli lavale 2006. aasta sügisel. Sealt edasi oleme pidevalt tegelenud väiksemate tantsuetenduste lavale toomisega ning lavastanud tellimusetendusi erinevate firmade jaoks. Siinkohal tahaks ära mainida ka Pärnu Jääfestivali erinevate aastate jaoks valmistatud vabaõhuetendused: “Talve murdmine”, “Talve Pühitsus”  ja nendest suurim “Jääsümfoonia”.

Oma erialalt olen küll moedisainer, kuid oma loomingulises töös üks rahutu hing. Pidevalt otsides ja oma ideedele rakendust leides, olen  puutunud kokku paljude kunstivaldkondadega. Enesetäiendamine ja pidev õppimine on osa minu igapäevasest elust. Oma arhitektist isa kõrval olen tegeletud tootedisaini, sisearhitektuuri ja mööblidisainiga. Kuna isa valdab suurepäraselt ka metallehistööd, siis tema on olnud minu õpetajaks ning andnud mulle otsustava tõuke sisenemaks ehtekunsti maailma. Seepärast ongi minu viimase aja uueks suureks armastuseks metallehistöö ja ehtekunst laiemas mõttes. Kahtlemata on selles osas suurt rolli mänginud ka minu vend Lembit Palm, kes on sepp ja metallikunstnik.

Mis puutub rõivadisaini, siis mind on alati paelunud haute couture  ja ka suurejoonelised lavakostüümid. Seda silmas pidades võiks ennast pigem kostüümikunstnikuks pidada. Olen suur põhjamaade kunsti ja kultuuri fänn ning pean lugu paljudest teistest iidsetest kultuuridest üle maailma. Kõik see on  inspireerinud ja mõjutanud kogu minu kostüümiloomingut.

Olemuselt olen parandamatu romantik! Armastan klassikat, ilu, naisekikkust ja mehelikkust. Mõnikord on tunne, nagu elaksin valel ajal! Nagu oleks mul eelmises elus midagi lõpetamata jäänud. Mind paeluvad 19. saj lõpu ja 20 saj. alguse aastad, mistõttu on minu moeloomingus ja ka ehetes tunda selgeid juugendlikke jooni.

Õnneks on mul olnud palju põnevaid tellimustöid ja huvitavaid väljakutseid paljudes kunstivaldkondades, et kunstnikuna tunda ennast elusalt!  Olen väga tänulik!

Teie,

Heili Palm-Vaikma