Juugendstiil

Juugendstiil  e. “Art Nouveau”

Juugendstiili, kui sellist, on üsna keeruline defineerida, kuid kui arvestada seda, milliste probleemidega kunstnikud sellel ajaperioodil kokku puutusid, siis on võimalik välja tuua juugendi kujunemise põhilisemad põhjused ja iseloomulikumad jooned. Jooned selle sõna otseses mõttes, sest kõige tähtsamaks kujundlikuks väljendusvahendiks saabki “joon” .

Juugendstiili kujunemine tekitas omal ajal kunstimaastikul tohutu läbimurde, kuna kõik selle  eelkäijad tuginesid kindlatele akadeemilistele põhimõtetele. 19. sajandi algusperioodi valitsenud sümbolism oli vastukaaluks järgnenud realismile ja naturalismile, ei saanud nad läbi ajada ilma akadeemilie kunsti ajalooliste traditsioonideta. Isegi avangardsed impressionistid 19. saj lõpus olid osa sellest traditsioonist.

Juugendi kunstnike eesmärgiks oli luua uus stiil, mis oleks vaba vanadest dogmadest ja  teemade kordamisest. Eesmärgiks oli luua stiil kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesina, kus dekoratiivne element muutub iseseisvaks ning mille väljendusvahendiks on “joon”.  “Joon” väljendas stiili põhiolemust, mille põhirõhk omistati tervete joonsete rütmide dekoratiivsele väärtusele. Selle kõige väljendamiseks pöörduti omakorda looduse poole.

Looduslike vormide kasutamine juugendi dekooris ei olnud mingi uudis, kuid varem kasutati seda esinduslikkuse suurendamiseks. Juugendis oli lähenemine hoopis teine. Eesmärgiks oli mitte loodust jäljendada, vaid seda taasluua. Loodus oli vaid inspiratsiooniks ja “joon” vahendiks.

Pea kõikides stiilinäidetes on näha rõhuasetust taimemotiividele, kuigi tihti on need niivõrd moonutatud, et raske on märgata nende tõelist algupära. Joon oli alati dünaamiline ja  voogav, muutudes kord laiemaks kord paksemaks, olles delikaatne või  siis agressiivne. Vastavalt meeleolule võis olla see kurviline või virvendav.

Niipea kui loodus taandati joonteks, võis kunstnik kasutada neid kujundamaks sõna-sõnalt kõike. Varsi, lehti ja kroonlehti võis väänata, keerata, pikendada ja kurvitada vastavalt kunstniku vajadustele. Juugendkunstnikele meeldisid eelkõige pikkade varte ja kahvatute õitega lilled. Liilia, orhidee, roos, vesiroos, vetikas, iiris, krüsanteem, fuksia, alpikann, bambus, kassitapp ja moon olid enam kasutatud taimsed motiivid, kuid mõnikord on nad muutunud nii abstraktseks või moondunuks, et esialgne allikas pole enam ära tuntav. Lilledel oli oma kindel sümboolne tähendus – orhidee, liilia ja  kellukas sümboliseerisid mõnel pool hukku, surma, kuid ka sündi;  iiris ja alpikann märkisid ärkamist ja virgumist, elurõõmu; roos tähendas soovi ja iha; päevalill sümboliseeris polemist ja elutuld. Sageli kasutatav motiiv oli õiepung või – nupp, mis  oli elu sümbol.

Luik, paabulind, kiil ja pääsuke olid lemmiklinnud tänu oma kurvjatele kehadele, samas kui femme-fleur (lill-naine) oma pikkade lainetavate juustega esindas  idealiseeritud neitsilikku ilu. Juukseid ülistati nii maalis, kirjanduses kui ka muusikas. Teiselt poolt kujutati naist saatanlikuna (femme fatale) – õelad, katmata rindade, võrgutavalt voogavate juustega, valmis võrgutama, hukutama, segaseks ajama ja hävitama neid, kes jäävad nende võlu kütkesse. Üheks levinuks saatusliku naise esindajaks oli ka naisvampiir, kes tähistab ohtlikku naiselikku seksuaalsust.

Olulisemaid juugendi tunnusjooni oli erootika. Seda võib näha nii erootiliste vormide ja kujutiste varjamatus kasutuses kui ka müütide ja religiooni sümboolikas. Erilise tähelepanu all oli naise seksuaalsus, sest just sel ajal algas naiste sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline vabanemine. Naine muutus juugendi valitsevaks teemaks ja naise keha erootilist potentsiaali kasutati nii palju kui võimalik.

Lillede ja lindude eelistustest selgub ka juugendi soositud värvigamma, milles olid eriti hinnas violetsed, valged,  kahvatukollased, rohekad, samblarohelised  ja teised analoogsed värvid.

Arhitektuuris oli pearõhk sisekujundusel. Püüti kavandada kõik interjööri elemendid ühtses harmoonilises kooskõlas ja tihti algas kujundusprotsess seespoolt ning suundus hiljem hoonest välja. Kujunduse ühtsuse huvides viidi miinimumini põrandate, seinte ja lagede erinevused ruumis. Ssamas võis see piirata tellija individuaalseid soove kui kogu ruumide sisustus oli ette määratud.

Tähtsaks uuenduseks oli vahepeal liigselt ülekuhjatud ruumide tühjendamine mööblist. Tekib uut ajastut iseloomustav sõna – “komfort”. See ei tähenda ainult mugavust, vaid uusimate tehnikasaavutuste kiiret kasutuselevõttu ja hügieeni alaste uurimuste tulemuste väärtustamist. Ruumide sisemist korraldust on tihti näha eksterjöörist ja see peegeldus fassaadi sümmeetrilises paigutuses. Strukturaalseid elemente varjati, kuigi kasutati nende dekoratiivseid võimalusi saavutamaks maksimaalset efekti.

Üheks põhjuseks, miks juugend just XIX ja XX sajandi vahetusel nii kiiresti populaarseks sai, oli see, et Euroopa oli majanduslikult jõudnud kõige jõukamasse perioodi enne kaht laostavat sõda. Kõrg- ja keskklass olid valmis kulutama suuri summasid kallitele esemetele, mis oleks tõendanud nende omanike moe- ja stiilitunnet. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest. Juugend pole siiski lihtsalt kunstistiil, vaid isegi elustiil.

Väidetavalt sündis juugend Inglismaal, kuid termin “Art Nouveau” oli esmakordselt kasutusel Belgias 1880ndail aastail,

Juugendi arengut on püütud periodiseerida järgnevalt:

1) 1890 – 1895  algperiood (Londonis, Pariisis ja Brüsselis)

2) 1895 – 1900  juugendi kiire levik Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

3) 1900 – 1914 juugend oli laialt tuntud, juugend oli muutunud massimoeks.

 

Kõigis eripaigus tekkisid omad juugendi variandid ja neid eristatakse omakorda: dekoratiivne juugend (Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult ka Hispaanias)  ja geomeetriline juugend (Inglismaal, Šotimaal, Austrias ja Saksamaal).

 

Kasutatud allikad: http://web.zone.ee/juugend/tunnused/tunnused.html